|
Siit hakkab jooksma Angmari reisikirjade sari.
Esimeseks siis:
Reisikiri
Paganamale ja tagasi (ehk lugu sellest, kuda Angmar lõunas käis ja mida kõike seal pidi üle elama ja mis järeldusi sellest tehti kui üldse).
Alljärgnev on kokkuvõte Angmari koja esimesest iseseisvast retkest Keskmaale. Kõik selle retke käigus tehtud avastused ja järeldused on loomulikult meelevaldsed ja ei pretendeeri absoluutselt mingile tõsiseltvõetavusele. Veelgi enam – tähelepanelik lugeja leiab selles tekstist päris kindlasti ka teadlikku vassimist ja valet, mis iga normaalse inimese endast välja viib. Selleks see seal ongi.
Kõigil, kes end alljärgnevas tekstis ära tunnevad ja seepeale kuidagi solvuda võtavad paluks arvestada, et me pole kellelegi teadlikult ülekohut teha tahtnud vaid oleme kirjeldanud asju (k.a. neid kes end ära tunnevad) just nõnda, nagu need meile paistsid. Siit ka moraal: ärge süüdistage meid, kui te nõnda lollid välja nägite, et me teid lollis valguses kirjeldasime. Mõtelge parem milliseid esteetilisi üleelamisi ja hingetraumasid te meile oma väljanägemise, käitumise või lehaga võisite põhjustada, et me teist sedaviisi kirjutada võtame. Raisk!
Paganamaa
17.06.05
Lohe maja eees tervitas mind haukuv koer. Seejärel tuli Lohe ise kompsudega ja istus autosse. Sõitsime joonelt Viljandisse. Päris hea ajaga. Sealt saime kätte libahundi, kes end oli osavalt miskise kohaliku vanaema juurde sokutanud ja kelle ees ta siis pannkookide nimel ja eest puges et kole vaadata (loe – tegi roppu ja higist aiatööd nagu muruniitmine ja muu selline räigelt kääbikulik värk). Sõime meiegi isukalt noid pannkooke maasikamoosiga. Vähemalt mina sõin. Teistes nii päris kindel ei ole. Kiidan pannkoogid tagantjärele headeks ja sinna juurdekuuluva maasikamoosi samuti. Tõsi – värv oleks võinud ju erksam olla, kuid see oleks juba norimine. Lahkudes Viljandist jäi hinge tunne, et siia tuleme me veel tagasi.
Järgmine asustatud punkt, mis pilku tõmbas ja häälepaelu ergastas oli Kärstna. Tõsiselt Maakondlik kohakene. Kääbikute tegevuse jälgi ja nende lausa perversseks kätte kippuvat aiandushuvi võis kohata lausa igal sammul. Sellesamuse huvi kõige äärmuslikumaks näiteks olid maadligi pügatud õunapuud, mis rääkisid selget keelt kääbikulikust mõtteviisist: narrib õunapuu aednikku ühe korra, siis peab aednik õunapuud vähemaste 9 korda tagasi narrima.
Sealsamas Kärstnas märkasime esmakordselt olulist muudatust kääbikute elamuehitustavades. Omamoodi lausa fenomeni. Nimelt paistab, et kõikjale tungiv ratsionalism on lõpuks läbi murdnud ka kääbikute konservatismist ja toonud lausa uusi suundi nende arhidektuurikultuuri: osad kääbikuurud oli toodud maapinna kohale (nägusatel silikaatjalgadel) ja selle tavapäraselt ümar sisenemisava oli viidud uru ülaküljele.
Tõsist modernismipuhangut väljendas ka uru materjal: konkreetses Kärstna kogukonnas oli domineerivaks tsinkplekk. Kokkuvõttes jättis uuendustega kääbikuurg muidugi lihtsa, kuid toimeka ja tugeva mulje. Sellisest kompakstest ja raudpoltidega hermeetiliselt suletavast urust on kääbikut märksa raskem kätte saada, kui tavapärasest kääbikuurust, kuid siiski mitte võimatu.
Edasi läks sõit läbi Pori, Helme, Tõrva ja Valga vahepeatusteta Paganamaa poole. Paganamaa servas asuvas kummalises maismaaasulas, millele oli antud veelgi veidram merehõngiline nimi “Krabi”, korjasime peale Angmari timuka nimega Adunaphel ja seejärel sisenesime maale, mil selline kena nimi ja mis tervitab enda avastajat otsata üllatustega. Tuleb osata vaid neid üllatusi näha ja täheldada.
Paganamaal pole miski nii nagu paistab. Samas on siin kõik nagu teistmoodi kui mujal. Niiet – mine võta nüüd kinni, mis seal siis päriselt toimub. Püüan kogetut oma nõdra sulega siiski kirjeldada nagu suudan.
Esimene kogemus, mis sundis tähelepanelikumate meeltega ümbruses toimuvasse suhtuma tulenes Angmari timuka poolt Krabi asulas üleelatust. Nimelt oli tal tekkinud keskutelu kohalike elanikega, kellest üks oli Adunaphelile teatanud, et siit bussid ei lähe kuhugi. Milline kummaline olukord! Milline huvitav asula, kuhu bussid tulevad (Adunaphel saabus bussiga muide) sisse, kuid ei välju mitte kuhugi. Omamoodi maailma ots! Lõpp! Loomulikult tekitab selline olukord oma absoluutsuses hulganisti küsimusi (kasvõi näiteks, et – miks küll on see nõnda?), kuid tuleb tõdeda, et need küsimused tekivad siin laua taga, mälestusi kirja pannes. Seal Paganamaal neid küsimusi ei teki, sest seal tundub see kõik loomulik. Sest ütleja silmavaade on selline.
jätkub
|
Logi sisse
Registreerumine
KKK
Otsi
