PEIDETUD KUNINGRIIK

Öötaeva säravate tähtede all
Praegu on 18. november 2017, 23:29

Kõik ajad on GMT + 2 tundi




Tee uus teema Vasta  [ 59 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 04. aprill 2005, 22:09 
Eemal
Ordurüütel, Elrondi Koja Sinine Emand
Tegelase avatar

Liitunud: 27. november 2002, 22:46
Postitused: 9500
Asukoht: Tallinn
Nüüd on platsis see, et kuskilt lugesin, aga ei mäleta enam täpselt ...

Oli miski "Eesti Loodus", suht ammune, kus osa siinloetust ka sees oli. Ja seal oli juttu ka teistest eestlastest vasallidest, üks, nn. prategelane oli keegi, kelle nimi (mingi ladinapärane moonutus) hakkas vist R-tähega, paljude külade valdaja, kes lõpuks vastuolude tõttu Orduga üles poodi.
(no et see mälu ka nii auklik peab olema :x )


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 09:33 
Eemal
Korra looja
Tegelase avatar

Liitunud: 15. aprill 2004, 11:06
Postitused: 133
Asukoht: Viimsi
Selle kirjatüki autoriks on Edgar Valter Saks, tükk ise vist “Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal. Jüriöö mäss”, Philadelphia, 1971.

Saks sündis 1910. aastal Tartus töösturi perekonnas. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1934. aastal töötas ta mitmetel juhtivatel ametikohtadel Eesti firmades ja Kaubanduskojas. 1944. aastal, Saksa okupatsiooni viimasel aastal põgenes ta salaja Eestist Soome ja hiljem sealt edasi Rootsi. 1948. aastal kolis ta elama Kanadasse Montreali ja töötas Kanadas, Peruus ning Mehhikos mitmetel juhtivatel ametikohtadel. 1971. aastal sai temast Eesti eksiilvalitsuse haridusminister. Saks on avaldanud Eestis enne sõda neli romaani ja hiljem paguluses, aastatel 1960–1979 neli ajalooalast uurimust. 1981. aastal lisandus neile raamat "Eesti viikingid"

Tegu on niisiis hobiajaloolasega... nii mitmedki seosed selles kirjatükis tunduvad soovmõeldud. Tasub vaadata, mida sellest on arvanud Hannes Walter http://www.loodusajakiri.ee/horisont/ar ... 2_424.html


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 09:36 
Zmaiko kirjutab:

Tegu on niisiis hobiajaloolasega... nii mitmedki seosed selles kirjatükis tunduvad soovmõeldud.


Lisaks veel muidugi lapsikud vasturääkivused, mis ta sisse laseb. Aga huvitav oli asja lugeda küll. Omamoodi uus tõenurk. Vähemasti minu jaoks.


Üles
  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 13:54 
Eemal
Korra looja
Tegelase avatar

Liitunud: 15. aprill 2004, 11:06
Postitused: 133
Asukoht: Viimsi
Kahtlemata on tegemist väärt uurimusega mitte mingi asjaarmastaja vassimisega. Oma ajalugu uurida ja tõlgendada on kõigil õigus, kes võtavad vaevaks allikaid uurida ja esitada tulemus nõutekohases (populaarteaduslikus) vormis.

Jüriöö ülestõusu ajal näis olevat tõepoolest mingi diplomaatiline umbsõlm Ordu-Taani-Rootsi suhetes... Kes keda ässitas, kes mida võltsis... teooriaid on palju. Tolleaegset ühiskondlik-poliitilist pilti Põhja-eestis on neetult raske ette kujutada. Meie esivanemad ei jätnud kuigi palju kirjalikke märkmeid maha. Tavahuvilisel nagu mina on raske mingit kindlat seisukohta kujundada.

Mulle on jäänud mulje, et Sulev Vahtre oma monograafias väitis, et Jüriöö ülestõusu pole õige käsitleda eraldi, vaid see oli muistse vabadusvõitluse otsene jätk või lõpp. Tõepoolest, daatum 1227 on tinglik, lihtsalt Henriku kroonika lõpudaatum, milles ta pidulikult deklareerib, et nüüd on maa vallutatud ja Tarapita välja aetud... Vastuhakud kestsid ju edasi ja kohati üsna edukalt. Teisalt on uuema aja ajaloolased nagu arvamas, et eestlaste Jüriöö ülestõus oli pigem üks episood suuremaplaanilises Ordu-Taani-Rootsi võitluses.

Milles vist kõik ajaloolased ühel nõul on, on see, et enne Jüriööd said eestlased hõlpsamini vasallideks (taani maadel) ja pärast ülestõusu ordu ajal enam mitte. Aga eestlastest läänimehi kindlasti oli edaspidigi ja mitte ainult need tuntud suguvõsad nagu Maydell, Wrangel jne. pole eesti päritolu. Et selle kohta midagi asjalikumat arvata, peab olema elukutseline ajaloolane...


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 14:11 
Eemal
hundiNahkne
Tegelase avatar

Liitunud: 15. oktoober 2004, 12:57
Postitused: 149
Asukoht: tartu / ugandi / maailm on seenemets
milleks oli hea eesti saadikute ("kuningate") nottimine?
osad ajaloolased väidavad, et tegu polnud ettekavatsetud mõrvaga vaid vaidluse käigus tekkinud tyliga, kus eestlased solvamise peale mõõgad tõmbasid.

oskab keegi kommenteerida?


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 14:51 
Eemal
Maakonna Kojaülem
Tegelase avatar

Liitunud: 25. veebruar 2005, 21:50
Postitused: 2621
Tsiteerin:
Neli valitud “kuningat”, kes ehtisid end aadlikelt röövitud “uhkuse asjadega”, läksid 4. mail Paidesse läbirääkimistele ordumeister Burchard von Dreilebeniga. Ordu muidugi nendega “diplomaatilisi kõnelusi” ei pidanud – tegelikult toimus välikohtu istung, kus eestlaste “kuningad”, kas rumalusest või olukorra lootusetust taibates, ärplema hakkasid. Asi lõppes ootuspäraselt sellega, et “kuningad” raiuti rüütlite poolt mõõkadega tükkideks.

http://www.loodusajakiri.ee/horisont/ar ... 2_155.html

Ja veel sellel teemal:
http://kultuur.elu.ee/ke468_eesti_muinaskuningad.htm

_________________
I'm gonna live forever or die trying.


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 15:02 
Eemal
Tegelase avatar

Liitunud: 24. august 2004, 12:52
Postitused: 374
Asukoht: RockForEver
ühe legendi kohaselt, viis Taanlased võidule ka nende lipp " Dannenborg" mis oli Taanlaste keskele langenud otse taevast. Taanlased arvanud et see on sõnum jumalat ning läinud püha viha täis. ning ei alistunudgi.

_________________
Mahtari el Lartuen


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 15:26 
Eemal
Korra looja
Tegelase avatar

Liitunud: 15. aprill 2004, 11:06
Postitused: 133
Asukoht: Viimsi
esiteks, see on dannebrog, mitte borg
teiseks, bilbo postitas vist vales teemas või koguni foorumis? jüriöö ülestõusu ja dannebrogi legendil erilist seost ei ole... üle 100 aasta jääb vahele ka.


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 05. aprill 2005, 16:40 
Zmaiko kirjutab:
Milles vist kõik ajaloolased ühel nõul on, on see, et enne Jüriööd said eestlased hõlpsamini vasallideks (taani maadel) ja pärast ülestõusu ordu ajal enam mitte. Aga eestlastest läänimehi kindlasti oli edaspidigi ja mitte ainult need tuntud suguvõsad nagu Maydell, Wrangel jne. pole eesti päritolu. Et selle kohta midagi asjalikumat arvata, peab olema elukutseline ajaloolane...


Kuidas ordu aladel nende vasallidega üldse oli?

Tsiteeri:
Vasalle Liivi ordu aladel ei olnud. Mõisad kuulusid ordule, neid juhtisid vastavad orduametnikud,kes teostasid mõisade kaudu ka kohaliku haldust.


See on kirjas:
http://my.tele2.ee/uno/0001/v_liivimaa.htm


Üles
  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 06. aprill 2005, 00:06 
Eemal
Tegelase avatar

Liitunud: 25. november 2004, 18:28
Postitused: 1466
Runya Úmána kirjutab:
Tsiteerin:
Neli valitud “kuningat”, kes ehtisid end aadlikelt röövitud “uhkuse asjadega”, läksid 4. mail Paidesse läbirääkimistele ordumeister Burchard von Dreilebeniga. Ordu muidugi nendega “diplomaatilisi kõnelusi” ei pidanud – tegelikult toimus välikohtu istung, kus eestlaste “kuningad”, kas rumalusest või olukorra lootusetust taibates, ärplema hakkasid. Asi lõppes ootuspäraselt sellega, et “kuningad” raiuti rüütlite poolt mõõkadega tükkideks.

http://www.loodusajakiri.ee/horisont/ar ... 2_155.html

Ja veel sellel teemal:
http://kultuur.elu.ee/ke468_eesti_muinaskuningad.htm


Oh jah. Ristikoerad ja saksa rüütleid fännavad kadakad on oma sõnnikut ikka igale poole laotanud.

_________________
BBM


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 06. aprill 2005, 09:58 
Eemal
Korra looja
Tegelase avatar

Liitunud: 15. aprill 2004, 11:06
Postitused: 133
Asukoht: Viimsi
Ühesõnaga ei läänistanud ordu oma maid suvalistele FIE’dele, ainult omad joped, korporatsioon? Ei oska kommeteerida, kuidas täpselt selles feodaalse killustatuse süsteemis haldusõigusega lood olid. Palju sõltub ka vasalli definitsioonist.
Selleks peab teadma kindlaid fakte. Siiski, Mõisaportaal väidab, et:

Nii ordu kui ka piiskopkonnad hakkasid vallutatud alade haldamiseks maid läänistama saksa soost vasallidele. Nii tekkisid esimesed mõisad. Lisaks rajasid neid ka ordu, piiskopkonnad ja kloostrid oma mitmekülgse majandustegevuse tarbeks. Keskaja lõpuks oli Eestis rajatud ligi viissada mõisat.
http://www.mois.ee/ajalugu.shtml

Leiab veel sellise konspekti:

Aastal 1397 andis Saksa Ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen oma Harju-Viru vasallidele talupoegade üle käe- ja kaelakohtuõiguse - niisiis kõrgema kohtuvõimu
http://www.delfi.ee/jti/?id=3

Eesti päritolu on oletatud mitme tuntud baltisaksa perekonna puhul, Maydellid on neist ühed tuntumad.
http://www.epl.ee/artikkel_281016.html

Hiljuti ilmunud raamatus “Libahunt: ühe Eestimaa aadlimehe lugu” (kirjutasin sellest “Viimati loetud” teemas) on samuti juttu eesti soost läänimeestest. Anonüümseks jääda sooviv autor väidab seal, et neil olla olnud palju rohkem kui üldiselt arvatakse. Muidugi, see on raamat ei taotle olema tõsiteaduslik...aga soovitan tutvuda igal juhul.


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 06. aprill 2005, 10:49 
Eemal
Tegelase avatar

Liitunud: 25. november 2004, 18:28
Postitused: 1466
Zmaiko kirjutab:
eesti soost läänimeestest.


Mina panen need läänimehed sama pulga peale kus on
ELKNÜ Tartu Linnakomitee ideoloogiasekretär E. Savisaar,
Streimann - EL läbirääkimistevooru Eesti poole juht
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär sm. A. Rüütel
Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe
luteri kiriku juhtkond

ja kõikse muu selgrootu tuulelipuline seltskond, kes usinasti võõraste vallutajate võimu ideoloogiliselt ja majandus-poliitiliselt kindlustada aitas nendega vabatahtlikult ja ülipüüdlikult koostööd tehes. Kelle põhimõte oli võõrastele meelehead ja omadele trääsa -isikliku kasu nimel. (võibolla olen ma ebaõiglane, veenake mind)

_________________
BBM


Viimati muudetud: Hallsilm Pisike; 06. aprill 2005, 13:23, muudetud 1 kord.

Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema: Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220-1345
PostitusPostitatud: 06. aprill 2005, 11:31 
Eemal
hundiNahkne
Tegelase avatar

Liitunud: 15. oktoober 2004, 12:57
Postitused: 149
Asukoht: tartu / ugandi / maailm on seenemets
äkki kulub ära ka selline info:

Tsiteeri:
Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220-1345

Virumaa alistumine a. 1220 Taani kuningas Waldemarile ja taanipoolsele kristianiseerimisele, ainsana Eesti maakondadest, vabatahtlikult ja võitluseta, on ainulaadne tõik Muinas-Eestis kauakestnud sõjas oma vabaduse eest. Seda sündmust tuleb aga igati pidada analoogseks Toreida liivlaste vanema Kaupo alistumisele, mille vastutasuks, vastupidiselt sõjaliselt vallutatud maakondadele, ta võeti Riia peapiiskopkonna vasalliks ja läänistati oma endiste valduste osas. Sellele olulisele faktile pole balti ajaloolased omistanud siiani väärikat tähelepanu. Pärast Lindanisa linnuse ja Revala maakonna vallutamist 1219. a. juunis taanlaste poolt, ordu ja Riia peapiiskopkonna vallutusplaanid olid ilmselt segi löödud ja et päästa, mis päästa annab, korraldati sügis-talvel välkrünnak ja röövretk Virumaale. Vastavalt munk Henrikule, �rüüstajad leidsid kõik rahva kogu Virumaal külades kohal olevat� ja �nad lõid kõik, keda nad meessoost kätte said, suurtest kuni pisemateni maha...� (HCL. 23,7). Et virulased olid ettevalmistamata selle julma röövretke suhtes, võis olla põhjustatud vaid asjaolust, et neil oli kokkulepe Taani kuningaga vabatahtlikult ristiusu vastuvõtmise osas, mis ka järgmisel kevadel toimus.
Toetudes Henriku enda geograafilisele kirjeldusele, polnud kogu Virumaa kaugeltki haaratud tollest röövretkest. Kannatada sai vaid Lemmu (alias Pudiviru) kogukond ja ründajate kiilukujulise sissetungi teravik ulatus vaid Torma (Tormas) linnani (ibid). Kolm km eemal asuvat Tarvape linnust ei üritatud või ei suudetud vallutada. Ilmselt Riia huvides, Henrik lisab, et �saime pantvange viielt Virumaa kihlakunnalt ja meile järgnesid viis vanemat Virumaa provitnsist oma andidega Riiga ja nad andsid kogu Virumaa Püha Maarja ja Liivimaa kiriku alla� rahuleppega (ibid). Aga a. 1220 mais, kui Henrik ja teised mungad tulid ristima Lemmu kogukonda, vane Tabelinuse valdustesse, �kelle taanlased seeparast hiljem üles poosid�, ta ütleb ise, et �aga muud, teiste provintside virulased ei julgenud taanlaste ähvarduse tõttu riiglaste preestreid mitte vastu võtta, nad nimelt kutsusid taanlased kui oma naabrid eneste juurde ja need ristisid nad� (HCL. 24, 1).
Kõnealused viis provintsi olid nimelt, vastavalt Liber Census Daniae�le, kylagund Repel, Maum, Askala, Lemmu ja Alutaguse (Alentagh) (LCD. 48b 54b). Märgitud röövretkele Virumaale, nii Riia kui ka ordu, rajasid hilisemas võimuvõitluses taanlaste ja paavstiga oma argumentatsiooni, kui Virumaa esimesed alistajad ja kristianiseerijad. Ilmselt Henrik järgnes sellele poliitilisele joonele oma kroonikas ja suurendas tunduvalt tolle, retke osatähtsust. Tõenäoliselt nood 5 Viru vanet olid Lemmu Tabelin ise ja talle alluvad ülikud! Tabelini poomise pärispõhjus võis vaid seista asjaolus, et ta Taani kuningale alistumislubadust murdis. Teised Viru vaned aga pidasid kuningale antud vasalli tõotust, nagu edaspidised sündmused näitasid.
Tollele, Henriku poolt kirjeldatud Virumaa �alistumisele� ordule, ei omistanud a. 1226 tüli lahendama tulnud paavsti legaat, kardinal Wilhelm Modenast, kuigi suurt tähtsust ja ka suurem osa seda küsimust uurinud kaasaegseid teadlasi suhtuvad sellesse kui kahtlase väärtusega argumenti (Donner, 108). Samuti tuleb võtta üsna suure ettevaatusega ka järgnevat, kroonik Henriku poolt kirjeldatud taanlaste ja virulaste suhetesse puutuva episoodi väärtust.
Nimelt 1220. a. kevadel piirasid saarlased 14 päeva jooksul suure väega taanlaste kantsi, Lindanisa linnust. Pärast nende lahkumist taanlased �võtsid kinni Revala, Harju ja ka Virumaa vaned ning poosid üles kõik need, kes iganes olid saarlaste seltsis nende kantsi piiramas olnud või olid viimaste sepitsustest osa võtnud. Ja muudele panid nad kaks või kolm korda suurema maksu peale, kui neil varem kombeks olnud maksta, ja nad nõudsid neilt sisse rohked ning rängad heakstegemise trahvid� (HCL. 24, 7).
Kirjeldatu võis olla õige rävalaste ja harjulaste osas, kes rünnakuga ühinedes murdsid oma ustavusvannet Taani kuningale, ent virulaste kaasakiskumine sellesse operatsiooni paistab teenivat poliitilisi eesmärke - näidata taanlaste ja virulaste vahekordi äärmiselt halvana, et sellega õigustada ja katta hiljem sakslaste poolt ette võetud vägivaldseid aktsioone, üritades neid ühtlasi näidata nagu mingeid ,,päästjaid� virulaste suhtes.
Juba ajanappuse tõttu - 14 päeva kestel! - oli virulastel võimatu oma malevat kohale tuua. Kuid, mis kõige olulisem, virulased vaevalt tollal maksid Taanile kuigi olulisel määral lõive, sest nad olid de facto alles okupeerimata ja ristimata, mis oli Liivi-Eesti-Kura vallutussõjas määravaks faktiks uue isanda alluvusse minekul (LCD.56, 57). Ristimine Virumaal algas just samal 1220. a. kevadel ja Taani mungad tulid Lindanise kantsist laevaga Toolse sadamasse ning sealt, ilmselt kokkuleppe alusel ja Eesti vanede heakskiidul, viisid suve jooksul läbi kogu Virumaa ristimise (LCD. 32-62). Tollal veel alistamata Virumaal polnud taanlastel seega vähematki võimalust kinni võtta ja puua Virumaa vanesid. Henriku informatsioon selles osas võiks olla poliitilise tagamõttega luule.
Aastal 1223, kui saarlased, sakalased, ugandlased ja harjulased organiseerisid tõhusa vastulöögi maa vallutajate hävitamiseks ja saatsid selleks käskjalgu ka Virumaale, ütleb kroonik Henrik: �... aga virulased ja järvalased ei võtnud sarnast teha, sest nad on lihtsameelsed inimesed ning teistest eestlastest alandlikumad, vaid nad juhtisid oma preestrid ühte paika kokku ning läkitasid need tervelt taanlaste linnusesse� (HCL.24, 5).
On mõeldav, et a. 1223, ülemaalise ulatuse võtnud teiste Eesti maakondade vastulöögiga nii taanlaste kui ka sakslaste vastu, teatud osa Viru vanesid hiljem ühines, nagu seda Henrik märgib: �1223 saarlased, mereäärsed läänlased, varbolased, järvalased ja virulased piirasid Tallinna linnust kaua aega� (HCL. 26, 11). Arvestades aga juba eespool näidatud Henriku kroonika tendentslike sätetega virulaste osas, on seegi referents küsitav, nagu nähtub allpool ja teenis taas teatud poliitilisi eesmärke. Paistab kaugelt tõenäolisem, et Viru vaned olid juba algusest peale võtnud muudest Eesti maakondadest erineva hoiaku ja üritasid oma sõltumatust säilitada Kaupo stiilis kokkuleppe ja ko-eksistentsiga. Olgu siinkohal märgitud, et isegi Jüriöö mässust a. 1343 tõenäoliselt virulasaed osa ei võtnud ja vaid üks sekundaarne kroonika, nimelt Rüssow, nimetab neid ühe korra ja muuseas (Rüssow 1, 24).
Taani esivalda Virumaal a. 1220-25 iseloomustab prof. P. Johansen üsna tabavalt, märkides, et läänistamist Taani vasallidele tollal veel ei toimunud, küll aga olid linnustes Taani meeskonnad, foogtid valitsesid maad ja Virumaa piiskop Ostradus oli ametisse nimetatud. Virumaal oli seega sisuliselt eestlaste omavalitsus ja maad haldasid läänilepingute alusel kohalikud vaned.
Seoses kuninga Waldemari vangistamisega a. 1223 ja sellele järgnenud segadustega ning Taani esivalla nõrgenemisega Eestimaal, Tartu piiskopi vasallid ja ordu kasutasid juhust, et jõuvahekordi Virumaal endi kasuks korraldada.
Virumaa iseseisvaks paavstiriigiks?

Kroonik Henrik kirjutab: �... sügisesel ajal (1225) asusid Otepää sakslased teele ja läksid Virumaa vanede k u t s e peale Virumaale, nad võtsid Virumaa linnused oma alla ning ajasid taanlased minema, kinnitades, et seesinase maa olevat kõige esmalt liivimaalased Püha Neitsi lipuga ristiusu alla heitnud. Ja nad hakkasid kõigis Virumaa kogukondades ja linnustes valitsema� (HCL.26. 6). Teiste sõnadega Viru vaned kõrvaldati silmapilkselt oma ülesannetest nende samade poolt, keda nad ise olevat maale kutsunud! Nii lihtsameelsed nood Viru vaned siiski polnud ja siin on küll tegemist kroonik Henriku lihtsameelse vale informatsiooniga.
Saades alarmeerivad teated piiskopi vasallide ja ordu rünnakust Virumaale, samal ajal Riias viibiv paavsti legaat, kardinal Wilhelm, astus erakorraliselt radikaalseid samme. �Sellest teada saades, kutsus seesinane legaadi isand sakslased enda juurde kokku ja sundis neid kirikuvande ähvardusel selle maa (s.o. Virumaa) paavsti kaitse alla üle andma� (HCL.24, 6). Selsamal kombel sundis kardinal Wilhelm taanlasi endale, kui paavsti esindajale üle andma Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ning mereäärne Läänemaa ja vastav annetusleping kirjutati Riias alla (ibid). �Kui see oli sündinud, läkitas seesinane legaat Virumaale omi mehi, ristisõitjaid ning preestreid ja heitis k õ i k sakslased ning taanlased kõrvale, võttes need maanurgad nüüd oma võimuse alla� (ibid). Veel enam. Ta külastas rahvast mitmetes keskustes ja korraldas siis suurema nõupidamise Tarvanpe (Rakvere) linnuses. �Sinna tulid ka taanlased, sest neid oli kutsutud. Ja siis sõlmiti r a h u kõige esmalt sakslaste ning taanlaste vahel ja siis k õ i k i d e maakondade eestlastega. Aga pärast seda reisis seesinane legaat Tabelise, heitis kõik sakslased ning taanlased, kelle juurde t e r v e V i r u m a a vaned ... ja ta võttis nad kõik ülemkarjase paavsti käe alla, määras nende seast kõikidesse oma maakondadesse vanemad ning kohtunikud...� (LCD. 29, 7).
Seega ennistati Virumaa osas poliitiline status quo ja eesti vaned said omavalitsuse ka Revala, Harju- ja Järvamaa osas. Siin on tegemist suurejoonelise poliitilise manöövriga ja just see osa on leidnud elavat kommenteerimist kõigi Põhja-Eesti ajalooga tegelenud teadlaste poolt - välja arvatud eestlased i s e !
Nii püstitas a. 1808 taani õpetlane P.F. Suhm omas �Historie af Danmark� väite, et legaat Wilhelm tahtis luua pärismaalaste poliitilist vabadust ja enesemääramise õigust respekteerivat uut iseseisvat Virumaa riiki, mis taanlaste ja sakslaste valduste kõrval oleks olnud valitsetud eestlaste poolt ja seisnuks vaid Rooma kuuria kontrolli all poliitiliselt tähtsamais küsimusis. Samu vaateid esindasid P.v.Goetze 1839, H.F.J. Estrup ja eriti saksa õpetlane F. Blanke. Viimane väitis, et legaat Wilhelmil olnud kava Virumaal iseseisvat paavstlikku vabariiki luua ja Rooma kuuria hoidis sellest mõttest kinni kuni legaat Balduini visitatsioonireisi äpardumiseni a. 1230. Wilhelmi soov oli, et kohalikud pärismaalastest vürstid allunuks otseselt paavstile, kõik pärismaalaste õigused leidnuks kaitsmist, võõrad võimud oleks maalt eemaldatud ja vastristitud rahvaste esindajad läkitanuks otseselt oma maade representandid Rooma. Vastupidisel seisukohal, et legaat Wilhelmil polnud mingit kava iseseisvat Virumaa riiki luua ja ta sammud olid hädaabinõu, et lahendust saada ja et Virumaal ei üritatud tollal iseseisva Eesti rahvusriigi loomist, on vaid H. Hildebrand 1865 ja ka G. A. Donner 1929. Kõnealuseid pro ja contra vaateid vaagides ning lisades, nagu järgnevalt tõendatud, et Virumaa vasallkonnas oli etniliselt umbes 35% eestlasi, näib, et iseseisva Virumaa kui riigi loomine paavsti ülemvalitsuse all, oli nii legaat Wilhelmil kui ka Balduinil üheks salajaseks sooviks, lisaks luua Novgorodi külje alla misjonitöö baasi (LCD.123) ja seega neid vaateid pooldavail õpetlastel oli ja on õigus. Igal juhul on iseseisva Virumaa riigi rajamise katse a. 1225 märkimisväärne peatükk Eesti ajaloos.
Eesti vanede omavalitsus Virumaal kestis vaevalt aasta. Legaat Wilhelm polnud veel Riiast lahkunudki, kui Riia vasall Johannes de Dolen tungis 1226 a. ootamatult Virumaale ja vallutas ühe linnuse (UB.1, 8Cool. Legaat Wilhelm reageeris teravalt, pani �vannet murdnud roövli� de Doleni kirikuvande alla ja andis tema Liivimaa lossi Riia linnale (ibid). Isegi kroonik Henrik nimetab de Doleni �rahu murdjaks� (HDL.30, 2). Sellest hoolimata ordu sakslastest meeskond ja vasallid asusid maad valitsema ja tõenäoliselt puhastasid välja eesti vaned nii võimupositsioonidelt, kui ka kohtunike kohtadelt ja vallutasid ka 1227 taanlaste kantsi Lindanise (Tallinna) (Brandis, 115). Eestlased vastasid sellele 1227 ülestõusuga Virumaal, kusjuures 100 orduvasalli tapeti, nagu seda kirjeldab hilisem paavsti legaat Balduin de Alna oma kaebekirjas (Hildebrand �Livonica�, 1Cool. Mäss suruti maha.
Taanlaste-eestlaste ühisretk Venemaale
Tekkinud segaduste selgitamiseks paavst määras uue legaadi, vallooni Balduin de Alna, kes saabus 1230.a. Riiga ja siis Virumaale ning võttis paavsti nimel Virumaa ja Järvamaa oma valdusse. Legaat Balduin jälgis eelkäija Wilhelmi poliitikat ja lubas eestlastele ja kuralastele vabadust ja autonoomiat ning võitis eestlased sellega oma poole (Hildeb.13, 18, 24). Legaat Balduini katse iseseisvat, paavsti poolt valitsetud riiki luua Põhja-Eestis lõppes aga a. 1233 Tallinna lossis veresaunaga kus orduvennad tapsid umbes 100 paavstimeelset vasalli, peamiselt Harjumaalt (Brandis,3,116;LCD.731). Virumaa eesti vasallid pääsesid sellest veresaunast, kuna neist vaid mõned üksikud olid Tallinnas. Uus muudatus tekkis olukorras a. 1236, mil Mõõgavendade ordu sai Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa ja oli sunnitud Saksa orduga ühinema, mida paavst võimaldas vaid tingimusel, et Põhja-Eesti maakond antakse Taanile tagasi (UB.1, 147/49; Donner, 200/09). Selle tehingu tehniline läbiviimine usaldati taas legaat kardinal Wilhelmile, kes saabus Tallinna ja asus üsna ettevaatlikult oma ülesannet teostama, ilmselt kartes ordu poolt taas mõnda brutaalset väljaastumist. Tema osava diplomaatia tulemuseks oli Stenby leping 1238 a. (UB.1, 160), kus tehti ka eeltöö ühiseks sõjakäiguks Novgorodi, Ingeri ja Vadjamaa vastu (Donner, 224, 252). Aastal 1240 Taani ja ordu väed ning Eesti maleva tungisid välja kuni Novgorodini, vallutades �Watlande, Vouve (Neva), Ingriae, Carela" (UB. III, 169) ja ulatusid ka Luugasse ja Sabilj´sse. Olukorda peeti nii kindlaks, et tehti paavstile ettepanek see piirkond allutada Saaremaa piiskopile (UB.III, 169 a). Peipsi jäälahingus 1242 Novgorodi vürst Aleksander (nimetatud �Nevski") aga hävitas ordu väe ja sellega varises kogu see üritus kokku.
Eesti seisukohast sellest sõjakäigust osavõtt aitas oluliselt Taani kuninga juures eesti vanede ja eestlaste seisukohta kindlustada. Pealegi pidi olema vasallide ja ilmselt ka Eesti malevate juhina selles sõjakäigus üsna juhtival kohal suurvasall ja arvatav Virumaa üldvane Thidericus de Kivele (teistes allikates ka Kivel, Kiveloe, Kiveke). Hoolimata kümnest võimuvahetusest Virumaal 20 a. jooksul, oli eesti päritoluga vasallkond suhteliselt hästi säilunud, nagu see nähtub 1241, kui Tallinna taani piiskop Thorkill koostas läänimeeste valduste revisjoni Eestis (LCD.41b-54b). Selle haruldase säilunud dokumendi isikuline analüüs, täienduseks prof. P. Johanseni poolt suure eruditsiooniga koostatud uurimusele, annab vastuse, kui suur oli tõeliselt eesti päritoluga Taani kuninga vasallide osatähtsus Põhja-Eesti ja eriti Virumaa haldamisel a. 1220-1343.
Aksioomina tuleb ka Virumaa osas lugeda üldmaksvaks ja enesestmõistetavaks keskaegset feodaalajastu printsiipi, et vabatahtlikult ja kokkuleppel vallutatava või kristianiseeritava maa kohalikud ülikud said uuelt lääniisandalt omad maad ja valdused lääni korras ning lääniõiguse ja tava alusel tagasi, enesele valitseda. Kas tahtlikult või mingi �reservatio mentalise� ajel pole seda feodaalajal üldmaksvat printsiipi peetud vajalikuks rõhutada ei varemas, ega ka praeguses eesti ajalugu interpreteerivas teaduslikus literatuuris. Balti genealoogiline uurimus on kujundanud traditsiooni, mille kohaselt �in summa" kõik vasallid ja aadlikud (isegi eesti nimedega aadlikud!) on kuulutatud sakslasteks ja Saksamaalt pärinevaiks ja selle tõendamiseks on päris umbropsu ja massiliselt otsitud Saksamaa sama ajastu genealoogilistest uurimustest juhuslikke, umbes sarnaseid nimesid, kes "võinuks" olla esiisadeks Eestis esinevaile vastavaile isikuile.
On juba eeltoodust ilmne, et Taani ja ordu vahekorrad olid kogu aeg teravad ja pingsad ning Taani toetus oma võimu rakendamisel Eestimaal suurel määral just eesti ülikute klassile. Seega toimus läänistatud vasallide valik esmajoones taanlaste ja eestlaste keskelt ja just nende hulgast tuleb otsida Eestimaa pärastise aadli etnilist päritolu, hoolimata nende tihti võõrapärastest, ristimisel saadud nimedest. Eestimaa vasallkonna suurim läänimees, pärast kuningat ennast, oli Thidericus de K i v e l e, omades Tarvanpe (Rakvere) linnuse ja 22 küla, kokku 442 haagimaad. Kõigist pingutustest hoolimata pole suudetud tema etnilist päritolu kindlaks määrata, kuigi nimi �Kiveloe" viitab selgelt Harjumaa linnusele Kiviloo, Kiulo 1220, Kyvilo 1415, Kyvel 1414, Kyvele 1443 jne. (LCD, 40 v, 800-804, 867). Tema germaniseerimine ja ühendusse viimine Otto de Luneborghiga, kui viimase vend, on teksti väärale lugemisele rajatud. Paavst Aleksanderi kirjas Riia peapiiskopile a. 1255 (UB.1, 281) on nende osas säte �Cum, sicut dilecti filii, nobiles viri Otto de Luneborgh et Tydericus de Kivel, fratres Rigensis et Revalensis diocesis, ecclesiae Romana devoti...� (= Kui Riia ja Revali piiskopkondade vennad, Rooma kiriku ustavad ..), Jääb mõistatuseks, kuidas oli võimalik siit välja lugeda, et need mehed olid lihased vennad!
Miks siis Taani kuningas andis ühele �tundmatu päritoluga" vasallile tegeliku kontrolli kogu Virumaa üle? Põhjus võis seista vaid läänilepingus, mis sõlmiti a. 1220 kui Virumaa alistus võitluseta ja sellel pidi olema h i n d. Seega tuleb Kiviloe'd lugeda Virumaa üldvaneks, kes sõlmis alistumisleppe ja et ta oli suutnud ustavust oma lääniisanda ees hoida 1225-38 ja võttis eesti malevaga tõhusalt osa Vadjamaa sõjast 1240. Tema endised valdused jäid 1241 alles ja neid koguni suurendati sõjas surma saanud Taani suurvasalli dom. Eilarduse arvel. Väljaarvatud rannaküla Purtse, Askalas, "quos tenet Thideric de Kyuael iniuste" ja Kehala (Haelae) Lemmus, millised ta nähtavasti segastel aegadel teiste huvides võttis oma valdusse (LCD. 52 r, 52 v). Kiviloel oli rida järelvasalle eesti vanede näol, keda ühel või teisel põhjusel Taani võimu rajamise alguperioodil ei arvatud vasallkonda. Üks pidi olema Põhja-Haljala vane Wrangele (hilisem kuulus suguvõsa parunid Wrangelid), kelle valdustest kuulusid alul Kiviloele Selja (sellega koos kontroll Toolse sadama üle), Essu ja Põdruse. Need külad läksid a. 1402 Wrangelite perekonna valdusse, mil Wrangelid esitasid oma algupäraste õiguste tõendina Taani kuninga poolt välja antud kirjad (Bfl. 1, 139). Teine tema lähimaid ja algul ka ilmselt Kiveloe kaitsest vajanud eesti päritoluga vasalli perekond oli Tuve (nüüd v. Taube), kes sai oma valdusse Lüganusel, Kiviloele kuulunud Saku küla, Avanduse Simunas ja Alutagusel Taani kuninga valduste hulgast Edise Tammiku ja Valsavare, mis olid a. 1252 a. alates, pärast Tarvanpe linnuse kuningale üleandmist, vastutasuna tõenäoliselt Kiveloe läänid (LCD 801).
Ka praeguste v. Maydellide (Maydele) esiisad olid algul Taani kuninga, hiljem Kiveloe järelvasallid. Nad valdasid Jõhvis Kahula ja Revino külasid ja Maidla Lüganusel. Taani asevalitseja Saxo järelvasallina olid nad e e s t i algupära (LCD. 498, 880/81).
Kiveloe polnud ei saksa, ent ka mitte taani algupära, sest kuningale järgmise suurvasallina oleks teda muidu tsermoniaalsetes aktides, nagu lepingute tunnustamine, märgitud esikohal. Näiteks a. 1254 on �Theodoricus et Henricus (vend) de Kynckle (= Kiveke) märgitud dom. Saxo järele teisena, dom. Theod. de Kiwele (al. Kiveke) (UB.1,299) ja ka a. 1259 taanlase Thuvone Paltessuni järele Thiderico de Kivele (UB.1,337). Need tähtsust ja seisust märkivad tseremoniaalsed allakirjutamised on olulise tähtsusega ja näitavad, et Kiveloed loeti pärast kuninga volinikku tähtsuselt teiseks suurvasalliks Virumaal ja P.-Eestis üldse, mida ta faktiliselt ka oli, kui selle maaala eestlasest varasem valitseja. Kiveloe mängis taaniegsel Virumaal poliitiliselt kõrget mängu, üritas ellu kutsuda korra asutatud aga varjusurma jäänud Virumaa piiskopi tooli (UB.1, 281), kasutades selleks paavsti abi (võimalik, et ta külastas Roomat), mis muidugi Tallinna taani piiskopile ei meeldinud. Kõik need poliitilised kombinatsioonid aga ei andnud ilmselt tulemusi.
Tõenäoliselt Taani keskvõimu survel Kiveloe lõpuks andis kuningale üle oma valdused, Tarvanpe linnuse ja selle ümbruse suurkülad a. 1252 (UB.1,239) ja nagu P. Johansen õieti oletab, sai selle vastu kuninga läänid Alutaguses ja vabad käed seal omale rajada teatud domääni, mille hulka kuulus ka Vadjamaa (Watlandi) kristianiseerimine ja selleks nimetati ametisse isegi Watlandi piiskop.
Kiveloe rajas 1256 Narvas kindluse (Hermanni lossi eelkäija) ja koos rootslastega ja soomlastega võttis ette sõjakäigu venelaste vastu, mis aga äpardus (Bonnell,71). Tema poeg Tidemandus jätkas sama poliitikat ja ründas omakorda a. 1294 venelasi (Bonnell,89). Venelased nimetasid teda �Titmanovitsh'iks" (Novgorodiletopis, 1 a, 6802). Thidoricus de Kiveloe suri 1259 a. paiku umbes 60-aastasena.
Taani kuningas oma võimu konsolideerimisel ja tugevdamisel püüdis ilmselt kahandada eesti vasallide ulatuslikku mõju ja 1252. a. Tarvanpe linnuse ja selle ümbruse maade Kiveloelt äravõtmist ja viimase Narva saatmist, tuleb sisuliselt võtta kui tolle kõrge üliku maapakku saatmist, sest Alutagune oli tollal üsna hõredalt asustatud ürgmets. Nähtavasti kõigest hoolimata, Taani ei pidanud otstarbekaks või ei julgenud üritada, oma tugeva liitlase, eesti vasallkonna likvideerimist, kelle käes oli Virumaa otseselt ja järelvasallide kaudu ca. 36 protsenti asustatud maast, laevastik rannaaladel ja eesti malev ning jõukas ning viimasel sajandil sõjast peaaegu puutumatu rohke rahvastik.
Kiviloe ja tema kaaslaste, eesti vasallide positsiooni tugevust Virumaal, isegi a. 1237, iseloomustab tollal palju tähelepanu äratanud rannarööv Kunda läheduses ühe tormist karidele aetud, Lübecki Hansa kaubakoge osas, millest ning järgnevast saagi jagamisest osa võtsid kõigi Virumaa meresõidu keskuste vasallid. Nende hulka kuulus ka Thidericus Kivele poeg, tollal Narvas asunud Tiedemannus Kiviloe. Teiste hulgas on Hansa kaupmeeste kaebekirjas nimetatud ka e e s t i soost vasallid: Johannes de Wrangele (Haljalast), Nicolai de Cundis (Kundast), Petri Saxonise ja Henric de Lothoe järelvasall Acer (Aserist), Odwardus de Ulsen (Mahurannast), Johannes de Wepöte (Kavastu-Vergi), Nicolaus de Oghoe (Kunda Ojakülast), Johannes de Asela, Odvardus de Sorsefere (tõenäoliselt tollal Mahuranna Merekülast), Hermann a Fegge (Avegge), milline nimi viitab Kiviloo linnusele (saksa k. Feg/feuer � puhastustuli). Rannaröövist osavõtjate ja saagist osasaanute hulgas oli lisaks kuus taani aadlimeest ja Falkenau kloostri mungad (UB.1, 513, 519). Hoolimata Taani kuninga korduvatest hoiatustest ning nõudmistest (UB.1, 448, 513, 519, 521, 551) ja Tallinna kaubanduse boikoti alla paneku ähvardusist (UB.1, 543) ja piiskoppide määrustest mereröövist osavõtjaid kirikuvande alla panna ja nende laibad pärast surma merre kaladele heita (UB. 1, 439), kaupu ei antud Hansa kaupmeestele tagasi (ainus erand oli Joh. de Wrangele). Ega näidanud ka Tallinna linn ega Harju-Viru vasallkond, koos juhtivate Taani ülikutega Eestimaal kuigi suurt innukust süüdlaste korrale kutsumises. Kõik olid nii või teisiti �mereanni" jagamisse segatud. Teo tegelikud kordasaatjad, eesti rannamehed, põgenesid purjepaatidel, arvatavasti Soome (UB.1, 519). Sisuliselt tolle rannaröövi juhu tuum ei seisnud mitte ainult saagis, vaid seda tuleb võtta kui näidet, et eesti põlist rannaõiguse tava, mille järele mereand kuulus leidjale, polnud veel välja juuritud.
Kivelete osa Eestimaa hilisemas ajaloos oli tagasihoidlik, välja arvatud tuntud Saare-Lääne piiskop Johannes Kivele 1515-27. Nad valdasid Kadrinas kolm küla ja Karsten Kivelega a. 1547 kustus nende sugu (LCD. 867).
Wrangelite perekonna algupära on genealoogiline kirjandus sidunud Taani suurvasalli Eilardusega, kes olnud saksa päritolu. Juba asjaolu, et aastal 1240 Ingeri vallutussõjas langenud Eilardus oli läänide ulatuse poolest üks suurimaid vasalle, seega kuninga usaldusmees, räägib selle vastu. Ka on Eilarduse nimi taani päritoluga, mida tõendab tõik, et Taani Roskilde voogt Eyardus (UB. L 451), kes oli Tallinnas a. 1275-79 kuninga asehalduriks ja sõjajõudude pealikuks, kandis sama nime. Edasi on LCD-s valdusi omanute hulgas märgitud preester Eilardus, ilmselt taanlane.
LGD tunneb veel üht Eilardust, nimetatud ürikus �avarissimus" (ahne), kes koos Taani suurvasalli Tuv Palnissuniga omas Keilas Ääsmäe küla, koos Angeriga samas Kulna küla ning Ruila küla Hageris (LCD. 775). Tema järeltulijad olid vasallperekond Esenbek ja Kulnas. Tõenäoliselt oli ta eesti vane, kes ristimisel võttis omale nime Eilardus ja püüdis taanlastega kahasse valitsedes oma, ümber Vasalemma soo asuvaid, valdusi päästa.
Olulisem argument Wrangelite algupära ja ühtlasi nende domääni määratlemise küsimuses on aga asjaolu, et a. 1240 surma saanud Eilarduse valdusi Wrangelite perekond e i s a a n u d ega nõudnud, kuigi a. 1402, mil vastavalt ordumeistri Woldemar von Brüggenei (1396-1404) antud vasallide pärivusprivileegile, neil selleks võimalus oli olnud. Selleks otstarbeks kujundati koguni eriline, Wrangelite valduste kollektiiv (Gesamtbesitze d. Fam. Wrangel) (Bfl 1, 93) ja nad esitasid oma õiguste tõendina Taani kuninga poolt väljaantud kirjad (LCD. 599). Eilardus omas 1220 - 41 järgmised läänid: Pähka (31 H.) Haljalas, Varangu (32 H.) Haljalas, Kandla, Karula, Vihula (24 H.) Haljalas, Katala (18 H.) Haljalas, Kulenga (2) Väike-Maarjas; edasi samas veel Apur (6), Assamalla (1Cool, Tõnuvere (2), Loobu (Cool Kadrinas, Kiviloo (16) Harju-Kosel, Pikva (9) samas, Saka (20) Lüganusel, Järve (16) Jõhvis ning Peeri (4) samuti Jõhvis. Aastal 1402 Wrangelite valduste kollektiiv sai nendest Taani kuninglike kirjade alusel järgmised valdused: Kandle, Karula, Vihula ja Katala.
Seega Taani suurvasalli Eilarduse pärandusest Wrangelid omasid dokumentaalseid tõendeid oma lääniõiguste taasrakendamiseks vaid nelja küla osas. Kõik need külad asusid Haljala muistses kihelkonnas. Peaks olema ka ilmne, et Wrangelid poleks mitte jätnud oma ülejäänud muistseid valdusi nõudmata, kui neil olnuks selleks legaalseid aluseid. Küll aga nõudsid nad reale teistele originaalsetele taani läänimeestele kuulunud külasid ja ka said need a. 1402 oma valdusse, ka need, mis vahepeal olid kuulunud Kivilele. Sellest selgub ühtlasi, et Eilardus ei olnud Wrangelite esiisa ning viimaste lääniõigused Haljala kihelkonna küladele tulenevad hoopis teistest alustest. Wrangelite käsutuses olev Taani kuninga privileeg ei saanud olla muud kui läänileping, mis tõenäoliselt ulatus juba sellesse perioodi, kui a. 1220 Põhja-Haljala eesti vanele, Varangus asunud Wrangelile kuulunud Toolse sadamasse maabusid taani mungad ja asusid kogu Virumaad ristima. Nähtavasti mõningate poliitiliste väärsammude tõttu Taani võimu esimesel perioodil Wrangelid ei esinenud ametliku vasallina ja ilmselt otsisid kaitset järelvasallidena nii Kivele kui ka Taani sõjapealiku Eilarduse juures. Taani kuninga vasallina esineb Johannes de Wranghele (Varangu külast) 1282. a. (UB. 1, 478) ja nende Tartumaale ning Riiga sõjameestena emigreerunud liin mõned aastad varem.
Perekond T u v e (von Taube) eesti päritolu määratleb Tallinna linna arhiivi sissekanne a. 1383: �Meles beseten under Thuven van Ynga" (Meles Inga Thuvenite hulgast läänistatud). Ilmselt oli osa neist segasel perioodil asunud Soome, kus nad elasid Helsingi lähedal, tugevalt eesti päritoluga rikkas Inga kihelkonnas. �Meles" on puhas eelkristianiseerimisaegne eesti nimi ja seega vastuvaidlematu tõend nende rahvuse osas. Ükski taani või saksa päritoluga aadlimees poleks a. 1383 pannud oma pojale seda nime. Teisest küljest ka tundemärk, et Tuved olid rahvus- ja iseteadev perekond, ilmselt ühe Askala või Alutaguse vane järglased. Tuve nimi ei tarvitse olla kaugeltki taani eesnimi. Igivana eesti nimi Tüvi või Tõug; viimane tähendades rassi ja ka jumalust, kirjutati ladina transliteratsioonis Toa, Tuva, Tuua, näit. Königsbergi ümbruse muistne nimi Tuvvangste, Düüna (Duna) jõe muistne nimi Toug (Aestii, 199, 237). Tuvede suguselts on tänapäeval alles.
Praegu elavatest vanadest perekondadest on ka von Oelsenid eesti soost. Suurvasall Odwardus de Ulsen (hiljem Yise, Ylsen (UB. 2, 713), Ulcen, Olsen (UB. I, 337), Oelsen) oli a. 1287 Rannaküla valdaja Aseris. Tema vanaisa, Cristiarnus (ristimisele viitav eesnimi) 1241, taani moonutatud transliteratsioonis Holzaetae, oli ilmselt tähtsama Muinas-Eesti meresõidu keskuse, Mauma vane ja sai lääniks 65 haagimaa ulatuses külasid, neist Mahus Koogu, Härjapea, Rannu, Andja (LCD.887/88,792/93). Skandinaaviapärasena näiv Ulsen-Vlsen-Ilsen-Hilsen (UB.1, 321, 664) a. 1253 - 1290, mis tulenevad sõnast �iilase, hiid, hiie", kultuspaigale või preestriseisusele viitav nimi (A. 9Cool. Sama nimega Hiieküla asub ka Mahurannas, Ydi-ala 1220, Ihla, nüüd Idala (LCD.673/74), ühtlasi viide, kust otsida Ulsen-Ylsen-Iilasen algupära. Seega muistne ülipreestri või vane perekond, kes sai kristianiseerimisel oma valdused lääniks ja eesnimekski Christiarnus, s.o. kristianiseerimisel iilane (Hiie elanik). Haruldane juhus meie rahva ristimise ajaloos. Tema eesti, algupärale viitab ka asjaolu, et Ulsen-Ylsen oli veresuguluses ja omas sama vapi (rõngast hoidev soomusrüüs käsi) Tõlke'se eesti nimega vasalli perekonnaga Tolkase külast (LCD.623). Sama nime kandis ka Varbola arvatav vane Peter ToIk (tähendades �aru", �tark"),kes oli 1241 väljapaistev eesti soost vasall (LCD. 834).
Aastal 1590 Dionysius von Oelsen (Ylsen) läks Kuramaale, sai seal maamarssaliks ja kõnealune Mahuranna vanedest põlvnev suguvõsa on veel praegu alles (LCD. 888). Ka Mahuranna suurvasall Albern de Kokael (Koggele, Coyele, Kolle), kes haldas a. 1241 89 haagimaad ja Kohila linnuse, oli eestlane ning Maum kihlakonna üldvane. Ta kaotas omad valdused 1296 (UB, 3, 563 b) ja hiljem sama perekond esineb järelvasallina. Ühte nendest kutsuti a. 1311 �Johannes dictus Kalle" (UB.2, 635), mis on Muinas-Eesti nimi. Aastal 1400 Henneke Koggele ja Henneke Ulsen on märgitud kui onupojad (UB.4, 1584). Katekismuse esimest eesti keelde tõlkijat Johannes Kol ehk Koelli arvatakse kuuluvat samasse perekonda (LCD.868). Mõlemad Mahuranna eesti suurvasallid omasid Rakvere naabruses, Kivele domäänis külad, ilmselt sidepidamise huvides. Ulsen-Ylsen Voore (20 h.) ja Koggele-Kalle Kohala (26 h.) (LCD.52 v, 50 r).
Heideke Rochte, vasalli perekond Rohu külast Simunast, omas külasid Haljalas järelvasallina ja hiljem iseseisvalt Kavastu. Kandis de Kivele perekonnaga sama vappi - viirutatud risttala, mille all kolm tähekujulist tärni (LCD.901), seega sugulane. Aastal 1241 ja varem olid Taani kuninga eesti soost vasallid van Anger (Lohu ja Angerja külad), Asae, kelle järeltulijaist veel a. 1277 üks kandis nime Yaldis de Loyse (Loiuse küla), Hildelempe 1241 Saha, Käesa ja Igavere külade haldaja ja vasall (LCD.42 r, 47 v.), eestlane Hiltae kaotas oma läänimaa 1241 Kadrinas, vt. põline eesti küla Hiltae Haljalas (LCD. 48 v, 49 v), Clemens Esto (eestlane) 1241 34 haagimaad, Vomentake (Võhmataguse) kihelkonna külade valdaja, tema järeltulijad kandsid nime de Like ja üks neist hüüdnime �Põõsatagune� (�in estoniea lingva Peysetacke"), käis a. 1359 rüütelkonna volinikuna Rootsis (LCD.875). Samasse suguvõssa kuulusid ka vasallid Watsel ja Soreuere.
Ka Nissis, Riisipere ja ümbruse valdaja oli ilmselt kohalik eesti vane Mattil Risbit 1241, registreeritud 1253 kui taanipoolne üriku kinnitaja, ent viimasena (!), seega vähemtähtis aadlik (Mathia Rysebot) (UB. 1, 258). Selle suguvõsa ühe liikme kohta on Tallinna linna rae arhiivis sissekanne�unus esto Rysebitter� (LCD. 901), s o. �eestlane Rysebitter�.
Edasi kuulusid 1241 Taani vasallkonda eestlased Albet de Osilia (s.o. Albert Saaremaalt), Herman Osilianus (Saarlane), Polipae (Põlipää), suurtsugu mees, patriits (Wiedm. 952), Ropae Peter Tolk (arukas tark), Vane (praeguses keelepruugis �vanem�), Uillelemp, kelle poeg a. 1274 oli kuninganna Margareta poolt nimetatud kui Muinas-Eesti mõisnik (UB.3, 439 a), Hermann Wisae, kes kaotas oma valdused 1241, on pigem küll eesti �viisas�, �viisa� tähendusega �tark� (Wiedm.), kui saksa �Weise�. Tõenäoliselt kuulus muistsesse preesterperekonda.
Eestlaseks tuleb lugeda ka Haljala Maheda küla valdajat 1241 vasalli Johannes Cocus't, mis oli iidne eesti nimi (vt. Saaremaa vane (dux, vürst) Coke (UB.1, 321) ja vastavad kohanimed (Esto-Euroopa, 119).
Üks taaniaegne eesti vasallide suguselts kandis omapärast vappi, kolme maharaiutud inimese jalga. Sinna kuulusid Harjumaa päritoluga vasallid Tois, Herkel, Kirkota ning Engel. Nende algkodu oli Jalkemeke küla ja sealt ka omapärane jutustav vapp. Nendest esimene Hermann Foot (tõlge sõnast �jalg" ) oli ilmselt kohaliku eesti vanena läänimeheks juba enne a. 1241 ning kaotas revisjoni ajal mitmed oma valdused (LCD.780). Jalg tähendas muistses keelepruugis sumboolselt �meest", näit. kohanimed: Sadajala, Vaskjala, Uusjala, Jalase ja omaaegne nimetus popsnikule - �üksjalg�.
Aastatel 1225 - 37 toimunud korduvais võimuvahetusis otsis rida eesti läänimehi kaitset järelvasallidena võimsate suurvasallide (näit. Kivele, Lotha-Lode, Buxhövden, Palnissun, Eilardus j.t.) tiiva all ja selletõttu nende nimed jäid registreerimata varasemais ürikuis. Väljapaistvad nende hulgas aga pääsesid hiljem maksvusele juba omaette läänimeestena. Taani ajastu aadliperekondade registri koostamisel P. Johansen (LCD. 694/96) on nimetanud neist mitmeid. Peale juba eespool nimetatute tuleb ürikuis olevate märkmete alusel taaniaegseist Harju ja Viru vasallidest lugeda eesti päritollu kuuluvaiks aadliperekonnad: Andes, Ariselle, Arkenel, Hane, Assen, Asserin, Embeke, Esenbeke, Harandevere, Hawenpe (Havipää), Yekes (Jõgis), Ylmensalo, Kabes, Kalleuere, kellede hulgas üks kandis nime Helme-ke ja a. 1343 üks neist lõi Jüriöö mässu ajal ühe teise vasalli maha (!) (UB.2, 79); Casewolde, Gastie (al. Kast), Korbis, Korpkulle, Lechtes, Mynnekorp, Nattamule, Orghile (kandis 1325 eesnime Viske, �meresõitja" (UB.2, 713); Pallemule, Parenbeke (anders geheten van Silmes) (Publ.4, 110), Pasike, Pekelle, Rachelle Mahuranna Rahkla külast (UB.2, 768), Rehevere, Rutto, Saghe, Serreuere, Sorsever (Soosvere), Suycke (Suvike), Tammekas Tödven Hageri Tõdva külast (suguvõsa olevat elus, kuid Leedus (LCD.912); Torme, tõenäoliselt Virkes (praegune veel alles olev suguvõsa von Fircks, põlveneb Virumaalt Vergi sadama alalt); Wayguthe (Waite), vasall Wepete järeltulijad; Wargas (al. Varexe, Varese, nende küla oli registreeritud Nissis, kui Waret suto (Varese sugu) 1241 (LCD.43 v). (Sllesse vanasse suguseltsi kuuluvaid eestlasi peaks veel praegu elama); Wopele (iidne eesti nimi). Ka Bertal de Mekes, kes oli üks väheseid eesti külanimega 1241. a. revisjonikirja kantuid ja omas Mäoküla (Mekius) Kadrinas (LCD.48 v) ning oli hiljem Kivele järelvasalle, nagu Orghes, Udenurme, Hirveigi, tuleb eesti päritollu lugeda ja oli tõenäoliselt Toruestavere kihelkonna vane. Tema ühist vappi - kibuvitsaroos ülal, rombiline pind all - kandsid veel järgmised väikevasallid: Hermesileko (al. Harmselike) 1324 (UB.2, 713), Hermes-Hyrmeso, praeguse Hirmuse külast Lüganusel (Hirmuse liige); Syckula-Sokele Harjumann Sõgula külast ja Laydis Keila Laokülast (marchia Laydis) - kõik ilmselt eestlased.
Kogusummas umbes 35 protsenti Harju- ja Virumaa aadlikest-vasallidest olid ajavahemikus 1220 kuni 1345 ja hiljemgi, etniliselt eesti päritolu.

KASUTATUD KIRJANDUS:

1) HCL Henriku Liivimaa kroonika,tõlk. J. Mägiste, Stockholm, 1962
2) LCD P.Johansen, Die Estland-liste des Liber Census Daniae, Reval-Kopenhagen,l933.
3) Donner U. H. Donner, Kardinal Wilhelm von Sabina, Helsingfors, 1929.
4) Russow Balthasar Rüssow, Liivimaa kroonika, tõlk Dagmar ja Hermann Stock, Stockholm, 1967.
5) P. F Suhm, Historie af Danmark, Kopenhagen, 1808/09.
6) P. v. Goetze, Alb. Suerbeer, Erzbischof von Preussen, Livland und Ehstland, St. Petersburg, 1854.
7) H. F. J. Estrup, Ideae hierarehiae Romana... Kopenhagen, 1867.
Cool F. Blanke, Entscheidungsjahre der Preussen-mission für Kirchengeschichte, Gotha,1928.
9) Herm. Hildebrand, Die Ghronik Heinrichs von Lettland (Diss.) Berlin, 1865.
10) UB F. G. V. Bunge, Liv-, Est- u. Curländisches Urkundenbuch, Reval, 1853.
11) (Moritz Brandise Liivimaakroonika, 1600).Mon. Liv. Ant. III, 114/15, Riga-Leipzig, 1835 � 47.
12) Herm. Hildebrand, Livanica., Riga, 1887.
13) Bfl. Est- und Livländische Brieflade, F. v. Bunge, R. v. Toll, Reval, 1856.
14)Bonnell E.Bonell,Russisch-Livländiche Chronographie. St.Petersburg, 1862.
15) Polnoje sobranie russkih letopisei, St. Petersburg, 1846.
16) Revaler Stadtbücher I-III, Archiv für die Geschichte Liv-, Ehst-, und Curlands, F. G. V. Bunge, Reval, 1888-95.
17) A. E. V. Saks, Aesti, an Analysis of an Ancient European Civilization, Montreal-Heidelberg, 1960.
1Cool Wiedem F. J. Wiedemann, Estnisch-Deutsches Wörterbuch, St. Petersburg, 1893.
19) E.E. E. V. Saks, Esto-Europa, a Treatise on the Finno-Ugric Primary Civilization in Europe, Montreal-Lund, 1966.
20) Publ. Publikationen aus dem. Revaler Stadtarchiv 1-7, Reval, 1923.

kui kellelgi aega on, äkki koguda taolised artiklid kokku, et huvilised saaksid kõik info yhest kohast ja hoiaks aega kokku.


Üles
 Profiil  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 06. aprill 2005, 12:30 
Kelle sulest see tekst pärineb?


Üles
  
 
 Postituse teema:
PostitusPostitatud: 06. aprill 2005, 13:30 
Eemal
Tegelase avatar

Liitunud: 25. november 2004, 18:28
Postitused: 1466
"Juba ajanappuse tõttu - 14 päeva kestel! - oli virulastel võimatu oma malevat kohale tuua"

Nii kategooriliselt kindel jutt:). Justnagu tegelane oleks proovinud ise virulaste malevat kokku ajada.

_________________
BBM


Üles
 Profiil  
 
Näita postitusi vastavalt:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta  [ 59 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik ajad on GMT + 2 tundi


Vaata tegelaste toimetusi

Tegelased siin foorumis: Mitte ühtegi rändurit ja 1 tundmatu seikleja


Sul puuduvad õigused uute teemade algatamiseks siin foorumis
Sul puuduvad õigused postitustele vastamiseks siin foorumis
Sul puuduvad õigused oma postituste muutmiseks siin foorumis
Sul puuduvad volitused oma postituste kustutamiseks siin foorumis
Sul puuduvad volitused manuste lisamiseks siia foorumisse

Otsi :
Mine :  
cron
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group