PEIDETUD KUNINGRIIK

Kas ja kuidas mõjutab lapsepõlves kogetu väljakujunenud isikut? On see alateadvuslik, on see teadvustatud, kas ta saab üle, kas jääb alla jne.
Ja kas inimene üldse on kunagi väljakujunenud?

ÜHEST küljest

vastavad uurimused on näidanud, et inimese isiksuse määrab umbes 70% ulatuses ära geneetiline baas, 29% ulatuses keskkond, kus ta elab ja kellega suhtleb, ja kasvatustöö mõjutab umbes 0,1-1%. Nii et lapsepõlv mõjutab ilmselt umbes nii palju kui keskkond ja kasvatus kokku e. 30%.
Mida sse tähendab, ei tea. Kas 30% on vähe või palju?

Kogemused mõjutavad, ükskama, millal need saadud on. Minu jaoks on vist lapsepõlvekogemused ja nt. 5-6 aasta tagused kogemused üsna ühe kaaluga. Iseasi, et poleks olnud lapsepõlvekogemusi, vaevalt ma siis neid 5-6 aasta taguseid sellisel kujul otsinud ja leidnud oleksin.
Tedvustatud või teadvustamata? Eks nad loksuvad seal vahepeal. Üldiselt ju ei mõtle, et " mulle ei meeldi see või too, sest lapsepõlves oli mul sellega seoses ebameeldiv kogemus". Aga kui keegi küsib, siis tuleb meelde küll, et ma sellepärast keedan kartulid hästi pehmeks, et lasteaias sattus mulle kord õudne suur pooltoores kartul taldrikusse ja esiteks ei saanud ma seda katki ja teiseks oli see täiesti söödamatu ja ma kartsin, et sinna laua taha ma jäängi istuma ja pooltoore kartuliga võitlema alati ja igavesti.

MIngil hetkel on "väljakujunenud" jah. S.o. hetk enne seda, kui aju hakkab puituma ning järgneb sünk ja õudne allakäik, mille käigus inimene muutub üha jäigemaks ja rumalamaks ja ei saa sellest ise arugi.

(vahel mõtlen õudusega, et mul see vist juba alanud).

Hmm. Mina mõtlen, et inimene kannab lapsepõlve ja igat oma tegevust, mõtet, tunnet kogu eluaja kaasas. Et on olemas mingi variant, kuidas neist vabaneda? Et mingil hetkel olla nn tabula rasa? On see üldse võimalik? Ei, ma ei räägi mälukaotusest või muust taolisest. Lihtsalt võimalusest laadida oma isiksus maha. Kas just kogu isiksus, aga osa sellest kindlasti. Et kas sel juhul jäävad alles emotsioonidest saadud emotsioonid, mõtetest tulenevad mõtted? Ja see ei juhtuks dzoinit ja muu taolise tagajärjel, vaid oleks inimese teadlik otsus. Teadlik otsus vabaneda painetest. Aga kas see inimene on ilma oma paineteta seesama? Kas ta peab uuesti läbima sellesama tee, ning ikka on too inimene, kes oli, ainult tsipake kavliteetsem, või on oluline muutus?
Ja ma olen ikka veel nii naiivne, et arvan, inimene areneb pidevalt. Saan iga päev, iga sekund uusi mõtteid/ideid erinevatest mõtetest, inimestelt, kellega suhtlen, loodusest, wõrgust, analüüsin-sünteesin vanu ning seostan. Et areng on nagu pidev, ainult et mitte selles suunas, kuhu kulges vanasti, vaid mingit sorti trajektoori muutus. aga võibolla ka mitte. Võibolla on see lihtsalt olemuse modifikatsioon ja loomulik arengule...

Arvan, et painetest on võimalik vabaneda. Aga see ei ole kerge, lihtsam on kurta, et ma seda või toda ei saa teha, sest kunagi lapsepõlves ........ (erinevad variandid kuni lausa ettekujutlusteni)
Ja asi oleneb kindlasti ka lähedastest. Ja enda hoiakust ning jonnakuse astmest.

Ee, see painetest vabanemine.. kas see ongi üldse oluline? St, mil määral ta mõjutaks edasist arengut?
Ütleme siis nii: kui kõik on oluline, ükspuha mida me ka ette võtame, kasvõi mõtetest, kas saab olla lapsepõlv domineeriv?

No mõnest vabanemine on ikka eluliselt vajalik.

Kunagi 4-5 aastaselt läks mul tikutoos peos põlema. Sellest tuli niisugune kiiks, et ei kannatanud viibida samas ruumis küdeva ahjuga ega põleva küünlaga. Aastaid.
Ülesaamine läks raskelt, aga nagu mõnedki on märganud, suudan praegu nii kaminat/ahju kütta kui lõket teha.

Tavaliselt on nii, et asjad/olukorrad, mis on lapsepõlvest meeles, on enamasti ülivõrretes. Kui miski oli kena, siis oli see kindlasti KÕIGE ilusam. Kuni selleni, et marjad olid suuremad ja kommid magusamad.

Ja lapsepõlvekodu olin kindlasti kõige soojem ning mõnusam koht. Tihti on nii, et mõni ilus paik, mida lapsana pidasid parimaks, kaotab sellise paiste, kui sinna minna täiskasvanuna.

Minu lapsepõlve ülivõrrete koht on meie suvila. Aga imelik, see on oma ülimuslikkuse säilitanud tänase päevani. Kaua pani mind imestama, et teised selles palkmajakesess ei näinud seda kiirgust, mida mina. Alles mõned aastad tagasi (sic!) suutsin hakata seda nägema teise inimese pilguga. Jah, võõrale on too ainult onnike, veidi lagunenud ja isegi naljakas. Kuid mulle on see endiselt säravate mälestuste koht.
Ainuke lõiv, mida maksan täiskasvanuks olemisele, on kevadeti esimesel käigul suvilasse, kui tajun talvist mahajäätuse tunnet ning umbsust.
Aga jah, muidu on tegemist minu "Kuldse Kojaga".

Nii, sissejuhatus läks veidi pikaks. Kuid jõudsin ometi küsimuse juurde. Kas on teistelgi midagi sellist helget meenutust? Või on kõik, mis kunagi oli kuldne, praeguseks oma sära kaotanud?

Ei ole kaotanud, mul on ka selliseid asju, mis ikka veel mulle suuremad, ilusamad ja kuldsemad paistavad kui teistele, kes vaatama sattunud. Ning põhjust tuleb otsida ikka lapsepõlvest, kus Muinasjutt paiga üle maalis. Vahel tundub küll, et kõik on... pisikesem. Aga mitte halvas mõttes. Kodumaja tagumise aiasopi muinasjutuliste sammaldunud kivirahnudega kaskedealune sillaga pink jõe, vabandust kraavi taga on ikka sama müstiliselõhnaline koht kui varem. Väiksem on ja nagu postkaardi peal selletõttu, või mängutoosi sees. Aga sama ilus ja kes saaks vaielda, et kaskede varasadanud lehed rohelisel taustal natuke kuldrahade moodi on? Ning mis siis, et ma praegu tean, maakividest müüri taga olevat pelgalt mahajäetud soolaladu, kui selle ees istuda, võib kerge vaevaga unustada, et ma ei istu oma lossi ees. See paneb ilmselt paika mingisugused ideaalid ja eelistused. Samasugust hubast nurgakest tahaks oma täiskasvanueluski omada, kuigi tõeluses pole mõnikord ei aeda ega maja, kraavist või jõest rääkimata.

Üks asi on siiski väikeseks jäänud. Soo, kus me lapsena mängisime, on ära kuivendatud ning temast üle võib joosta veerand tunniga. Seal on tänavad, postid. Vana Saepurutee on mingi hale maha jäetud rada ning meie lepassaared ja kuusehütid ei paista enam nii võimsad, kui nad olid meile lapsena. Ma võrdleks: Kassinurmet teate? Mitte midagi sarnast. Seetähendab, kunagi oli sarnane. Minimäed ja minijõed (no lapsele on kaks, kolm meetrit lai magistraalkraav ikka Võhandu eest väljas, kui mitte Emajõgi), metsasalud, tasandikud, hobuste koplid, hütid, kummuli kukkunud kuuse juurtest ehitatud paarismaja poistele ja tüdrukutele - ma vaatasin, need on alles! Vanasti võis sinna ära mahutada mitu sõjaväge, nii et üksteise plaane pealt kuulata oli kenakesti raske ning manöövreid tehes võis lõunale mineku unustada. Mahtus üksteist ära kaotama. Nüüd... Jah, need kohad on alles ning onnid niisamuti, aga luitunud. Võib-olla kuivendamise süü? Täiskasvanud selle sõna kuivikulikeimas tähenduses on paiga üle võtnud ning muinasjutt sinna ei mahu.

Mul on. Kuskil 15-aastaselt arvasin, et ma olen väga tark. Praegu arvan täpselt sama, tõsi küll, alles peale teatud hulga veini manustamist.

ah, loomulikult! peale keskkooli olin ma iseenesestm6istetavalt Maailma K6ige Targem Inimene. aga siis algas ylikool ja ma hakkasin end järjest rumalamana tundma. protsess jätkub aina allamäge.

Mhm, see pole ju mälestus lapsepõlvest. Mhm. Mhm-mhm-mhm.

Mhm!

mu lapsep6lv kestab veel otsapidi praegugi.

Otsisin teemat, kuhu järgnev targutus panna. Sobivamat leidmata jätkan siit, sest eks meie loomus kujunebki ju kasvatuse mõjul lapsepõlves.

Eestlane on ikka imelik inimene. KUI MIDAGI ON HALVASTI, KURDETAKSE JA VIRISETAKSE PIKALT JA HOOLEGA. Kirutakse sõprade seltsis kas oma kurba saatust või riigimeeste oskamatut poliitikat. Või võetakse naaber "hammaste vahele". Või ... loetelu tuleks piisavalt pikk.
Aga kui läheb hästi, siis mõeldakse enamasti, mida sellest ikka rääkida. Kui halba pole, siis justkui ei olegi põhjust sõbrale helistada. Imelik oleks ju öelda, et tere, mul on kõik niiväga hästi. Äkki sõnab veel selle ütlemisega ära. Mida sõber veel mõelda võiks ... et rääkija niiviisi uhkeldab või nöögib või viimaks halvustab ... või tahab midagi saada, äkki peab veel imelikuks.

Kui paljud meist tõesti ühtlevad häid sõnu lihtsalt selleks, et jagada teisega oma head "olemist"?
(Retoorilise küsimusega tegu.)

ma mõtlen ka ikka vahel, kuidas me oleme väga masendavalt pessimistlikud siin ja selle asemel et elust rõõmu tunda muudkui halame. suht mõttetu.

Ordukad on ikka ülirõõmus rahvas võrreldes paljude teistega
Koledaid kohti tuleb ikka ette, aga kui meeles pidada, et kõik halvad asjad viivad kokkuvõttes millegi heani, siis kaob mossitamisel mõte ära.