PEIDETUD KUNINGRIIK

lugesin hiljuti iiri legende ja muinasjutte ning (jälle) Suur-Woottoni seppa ja mõtlesin, et tavaliselt kujutatakse Haldjamaad eksole millegi meie maailmast erineva ja surelikele ohtlikuna. ja kuigi Keskmaa OLIGI ise üks haldjamaa, siis Valinor oli kindlasti kogu aeg eriline haldjamaa, ja kolmandal ajastul oli Lothlorien haldjamets, mille kohta surelikud kindlasti arvasid, et see on ohtlik. Doriathi kohta ma ei mäleta, kas seda on kunagi ohtlikuks peetud, aga inimesed sinna niisama ju sisse ei saanud, nii et jällegi eraldatud haldjamaa.

Tolkien on seega seda eraldiseisva, potentsiaalselt ohtliku ja inimmaailmast erineva haldjamaa kontseptsiooni rakendanud üsna jõudsasti. ainult et see on Keskmaa puhul veidi segane, sest kui muidu seisnevad haldjamaa ohud selles, et seal on olemas ka kurjus ja kurjad haldjad või inimestele vingerpusse viskavad haldjad (meenutame Kääbikut, eksole), siis Lothlorien oli ju nagu Kaljulõhegi haldjate refuugium - sinna ei lastud kurjust sisse. järelikult mis oli see, mida Boromir kartis? tema taust peaks ju olema see, et ta teab Keskmaa ajalugu, ta teab, et varem oli haldjate aeg, ta teab kindlasti lugusid vägevatest haldjatest nagu Gil-galad jt. erinevalt reaalse maailma inimestest, kes ei tea haldjatest mitte midagi ja just seetõttu neid kardavadki.

ses suhtes - kas kõik inimesed kolmandal ajastul kartsid ja imetlesid haldjaid, nagu Sam? ma saan aru, mis võib selleks põhjust anda - iidsete aegade suured sõjad Morgothiga eksole, hilisem suur sõda Sauroniga, Feanori ja tema poegade teod... ja siis see kõik võimendus aja jooksul? aga kogu selle aja jooksul olid ju haldjad sealsamas! näitasid, miuksed nad on ja mida nad teevad ja üldse. st milleks müstifitseerida midagi, mis on reaalselt siinsamas olemas? või tekkiski see müstika haldjate ümber hiljem, kui nad olid end väikestesse rühmadesse sulgenud?

mitte et mulle ei meeldiks Ohtliku Haldjamaa idee, see on väga romantiline ja mõttelendu ergutav. maisaa lihtsalt hästi aru loogikast, millega Tolkien seda Keskmaal rakendas.

Miks pidasid inimesed haldjaid ohtlikuks?
Ma usun, et eks tekkisid need sellised, et haldjad on ohtlikud sellest, et inimesed olid kadedad. Eks siis kui veel Numenor oli inimeste käsutuses juba inimesed kadestanud haldjaid nende igavese elu pärast ja kui ka nemad ei saanud elada igavesti nad võõrdusid haldjatest ja hakksid neid ohtlikeks, kadetateks, salalikeks jne pidama.

võibolla ongi kadadusest see kartmine alguse saanud?

Minu peas on neil alati shoot first, ask questions later stiil olnud. Tõrjuv ja ähvardav, mitte alati letaalne.

Jah, kui nüüd järele mõelda, siis ega ükski haldjakuningriik 3. ajastul eriti võõralembene ega külalislahke ju ei olnud. Nad olid peidus (mitte ei saatnud laiali turismivoldikuid) ja suhtusid võõrastesse üleolevalt ja kahtlustavalt.
Need inimesed, kes nad kogemata üles leidsid, said ilmselt natuke mõnitatud ja natuke ähvardatud ja siis kas välja visatud, kõhutäiega minema saadetud või... noh, tegelikult käitutigi nendega suht nii nagu iiri muinasjuttudes. Omajagu hirmu, natuke ilu ja põnevust ja v-o ka natuke ande ja lahkust. Ning tagasi tuli kindlasti muutunud mees või naine, sest kogemus oli nii kummastav olnud, et...
Pealegi - vähemalt Galadrieli juures voolas ka aeg teistmoodi. "Ma olin ainult 3 päeva ära!" "Mis kolm päeva, terve kuu on möödunud ju!"

(muudetud niipalju, et lisasin ühe koma)

Haldjad - lugude ja legendide ja õpetuse põhjal - olid võimsad. Järelikult ohtlikud.
Haldjad hoidsid omaette, kontaktid nendega olid haruldased - järelikult võõrad - järelikult ohtlikud.
Haldjad ei olnud inimesed. Järelikult ohtlikud.

Doriathi "mitte sisse saamine" ei olnud mitte selline, et saadeti viisakalt ja vabandustega metsa piiri pealt tagasi. vaid Meliani loor konkreetselt eksitas inimesed (ja muud "ebasoovitavad" tegelased" metsa ära, mis tõenäoliselt pahatihti viis surelikud hullumise ja/või surmani. Lothlorien Sõrmuse Vennaskonnas oma nooleotste ees ülekuulamisega ei jäta ka just külalislahket muljet, kusjuures minumeelest seal isegi oli väljaöeldud klausel, et üle Nimrodeli lubati nad üldse ainult sellepärast, et vennaskonnal haldjas kambas oli. Ja Boromir ütles välja inimeste arvamuse, et vähesed sealt metsast vigastamata pääsevad. Sünklaane haldjad Kääbikus tervitasid hädas ja näljas olevaid päkapikke samuti nende metsa äraeksitamise ja seejärel põhjuseta vangistamisega.

Ehk siis haldjad on ise ja ainult ise süüdi selles, et neid teiste rasside poolt ülbeteks ja vaenulikeks peetakse.

PS: Niinimetatud vanema venna kompleksi ja need-to-know baasil teadmistejagamist ma siinkohal parem ei puudutagi.

hee, huvitav, kui palju oli haldjatel siukest teadvustatud ülbust stiilis 'ah, me oleme teist ju nii palju targemad, teiega pole mõtet rääkidagi', ja kui palju sellist alateadvuslikku 'ah, parem ma ei puuduta seda teemat inimestega' olekut.

ma kujutan ette, et oli muidugi mõlemat, aga see suhtlematus pidi igal juhul aja jooksul järjest süvenema, sest alguses kui haldjad alles esimest korda inimesi kohtasid, tegelesid nad nende õpetamise ja harimisega küll ju täitsa aktiivselt.

teine küsimus on muidugi see, et kui palju inimeste seas süvenes selline põlgus haldjate kui endast teistsuguste vastu... noh, nagu Numenoris, kus kadedus muudkui kasvas.

Ma kujutan ette, et kui haldjad neid harima asusid, siis varsti sai neile selgeks, et inimesed lihtsalt pole just niiväga vaimustunud nendest lõpmatutest teadmistest, mis haldjatel on ja saavad hakkama ka ilma(rohkemal või vähesemal määral) ja siis tuli haldjatel see kui-praegu-ära-põlgate-siis-hiljem-jääte-ka-ilma tuju ja nad eraldasid end inimestest andes mõista, kui palju targemad ja võimsamad nad on.
Üldiselt see muutis haldjad inimeste jaoks lihtsalt huvitavamaks ja tänu nendele takistustele(Meliani loor jne.) äratas see inimestes huvi, et mis seal taga küll olla võiks. Haldjad võtsid seda aga kui oh-andestage-meile-ja-õpetage-meid moodi käitumist ja ei mõelnudki inimestega oma peidetud elupaiku jagada. Ühel hetkel sai inimestel sellest villand ja nad leidsid, et küllap seal mingi manamine käib ja kuulutasid haldjad ohtlikeks. Haldjaid nähes ei olnud nad lahked vaid pigem andsid mõsta, et nood pole teretulnud ja siis polnud haldjad ka enam inimeste vastu sõbralikud.

Siuke "mina sinu liivakasti enam ei pissi"-suhe, jah ?

Kusjuures kunagi, kui mina ordusse astusin, ma just umbes sellistel kaalutlustel otsustasin inimkoja kasuks.
Sest ma polnud nii väga vaimustatud nende haldjate lõpmatutest teadmistest, ilust, oivalisusest jms.

Aga täis kasvades tekib tolerants teadmise suhtes, et MINA polegi maailma targim Mis vist on midagi - elutarkuse alguse sarnast.

mul on olnud paar sellist kogemust, kus minu vestluspartner on lihtsalt nii äraütlemata loll (no ikka täitsa loll kohe, kitsa silmaringi ja veel kitsama rinnaga) ja ma mäletan küll, et minu reaktsioon oli peale esimesi katseid arukat vestlust edasi viia selline, et... ei ole mõtet. no ei ole mõtet. parem mitte hingeõhku kulutada.

haldjate õigustamiseks võin öelda, et see polnud mitte ahküllmaolentark-tunne, vaid pigem must masendus teadmisest, et ka nii lauslolle indiviide leidub.

aga see puudutab pigem ülbust kui ohtlikkust.

ja nüüd võiks mõni inimene siit solvangu välja lugeda ja mind duellile kutsuda, mõelge kus saaks nalja.

huvitav, kui palju seda haldjate ööloomust oli säilinud kolmandaks ajastuks. ma mõtlen et inimesed on ikka kartnud pimedust ja ööd, kuna mitte midagi pole näha ja minesatea kes seal luuravad. ja haldjad ilmselgelt olid öö ja pimedusega tugevalt seotud - sünd tähtede all, pimeduseajastud, tumehaldjad jne. Valinori valgust näinud noldorid muidugi vastanduvad sellele kõigele, aga veider siiski, et kõik pime, tume ja must ei ole Tolkienil ainult Morgothi pärusmaa.

Tegelikult ei ole veider, loogiline on.

Et ka öö on õnistatud või kuidas seal "Kuninga tagasituleku" lõpuks öeldaksegi. Muidu tekiks ühel hetkel loll olukord, kus eriti valged ja head tegelased peavad võtma ette katse öö ning pimeduse kui selliste igaveseks hävitamise vms.
Idee on vist, et me elame maailmas, mis oleks ideaalne kurjuseta.
(Samas kui me elaksime maailmas, mis oleks ideaalne, kui poleks pimedust, oleks see ideaalne olek väga raskesti ettekujutatav.)

... et päev ja öö kui vastandid, kuid mõlemal oma head/huvitavad/olulised/jne. jne. küljed, mis annavad võimaluse aru saada teise vastandpoole headusest/olulisusest/jne. jne. ?

Et ideaalset ei saagi selliseks pidada, kui ei ole võrdlusmomenti vähemideaalse näol.