Tsiteeri:
suuruse väiksusest
kuule, jube hästi öeldud. Mulle meeldib see ka väga.
Muidu mulle meeldib vist esmajärjekorras see vana hea meestevahelise sõpruse ja relvavendluse klišee (ja see, et ta seda igal pool kogu aeg nii mõnuga sõidab, et ei teki isegi mingit kahtlust, et kas siuke asi ikka tegelt ka on), see, et ta võttis kasutusele sellised haldjad = pooled vinged sõdalased ja dramaatilised meeskannatajad on lisaks sõdalasusele ja kannatamisele ka imekauni välimusega ja räägivad poeetilises hingestatud keeles (= minu tüdruku-osised teevad "põks!") ja see, et ta mängib vanade müütidega.
Ma väga pooldan müüte, aga enamik neist on nii ammu loodud, et selleks, et tänapäevane inimene täiskaifi kätte saaks, peab poole möla ise juurde mõtlema. Aga Tolkien on suurema osa täiendamistööd juba ära teinud ja ma saan tema mürakast maailmast ja avaldatud märkmetest otsida juurde lihtsalt VEEL ROHKEM DETAILE ega pea vaevama pead kõigi ise juurde mõeldud detailide meelespidamisega.
Ta lõi selle maailma, mille ma mõne teise tõeliselt ägeda raamatu juurde enamasti ise pean looma, juba valmis, ja see lihtsustab minu kui dramapotentsiaali tekitamise ning lahendamise peal väljas oleva inimese elu tohutult. Tal on kõik ägedad asjad olemas - eneseohverdused sõprade nimel ja enese ohverdamata jätmine ja süümepiinad, mõrvad ja kangelasteod, piinad, peresuhete verisused, peresuhete ülevused, tal on KÕIK olemas ja lisaks on pooled tegelased piltilusad mehed ka.
Kaif.